Eetikakeskuse stipendiaadid 2004/2005
Ants Nõmper (õigusteadus) "Open consent - a new form of informed consent for population genetic databases"
Doktoriväitekirja eesmärgiks on välja pakkuda uut tüüpi teavitatud nõusolek kasutamiseks populatsioonipõhistes geenivaramutes. Selle eesmärgi saavutamiseks kontrollin kõigepealt, milliseid erinevaid huve peab teavitatud nõusolek suutma tasakaalustada ning kas teavitatud nõusoleku klassikaline mudel või peamised alternatiivsed kontseptsioonid tulevad sellega toime. Leian, et siiani pakutud lahendused ei ole sobilikud populatsioonipõhistele geenivaramutele ning pakun välja avatud nõusoleku lahenduse. Selleks, et avatud nõusolekut saaks pidada ehtsaks alternatiiviks teiste teavitatud nõusoleku kontseptsioonide kõrval, kontrollin, kas tulenevalt ajaloost, meditsiinieetika põhimõtetest, bioeetika alastest dokumentidest või rahvusvahelistest õigusaktidest tuleneb piiranguid avatud nõusoleku kasutamiseks ja leian, et ei tule. Seega võib väita, et avatud nõusolek on üks võimalikke teavitatud nõusoleku tüüpe, mis sobib kasutamiseks populatsioonipõhistes geenivaramutes.
Kadri Simm (filosoofia) "Sotsiaalne õiglus ning võrdsed võimalused biomeditsiinis"
Kavandatav doktoritöö keskendub sotsiaalse õigluse ning võrdsete võimaluste kontseptsioonide filosoofilisele analüüsile ja rakendusele, kusjuures erilise tähelepanu all on nende baasmõistete rakendamine (bio)meditsiinis. Käsitlen kahtlusi ning probleeme, mis on üles kerkinud seoses uute tehnoloogiate ja uue teadmise võimaliku rakendamisega ühiskonnas. Peamiseks eesmärgiks on selgitada välja, millised on biomeditsiini poolt esitatavad võimalikud väljakutsed ühiskonnas aktsepteeritud õigluspõhimõtetele. Kuidas peaks käituma ühiskond, mille käsutuses on vahendid võrdsuse suurendamiseks ja õigluse paremaks kehtestamiseks? Kas ja kuidas jaotada ümber geneetilist "kapitali", et vähendada kannatusi ja suurendada võrdseid võimalusi? Ühesõnaga – millises suunas võiks areneda nii sotsiaalne õiglus kui ka soov ning vajadus tagada võrdseid võimalusi keskkonnas, kus kehtivat ebavõrdsust on võimalik tasandada senisest oluliselt rohkem?
Ivo Volt (klassikaline filoloogia) "Negatiivsete karakteritüüpide kujutamise leksikaalsed ja semantilised alused kreeka klassikalises kirjanduses ning nende seos kreeka eetikateooria ja tavamoraaliga"
Doktoritöös käsitletakse seda, mida peeti inimese juures taunimisväärseks sotsiaalse suhtlemise erinevatel tasanditel, lähtudes seejuures leksikaal-semantilisest alusest, ent pöörates tähelepanu ka temaatikaga olemuslikult seotud eetilis-filosoofilisele problemaatikale (sh. eetikateooria ja tavamoraali vahekorra küsimused Vana-Kreekas). Analüüsitakse seda, milliste keeleliste ja retooriliste vahenditega inimeste negatiivseid omadusi iseloomustati ja kirjeldati. Käsitluse aluseks on kolm põhilist žanri: filosoofiline proosa (Platon, Aristoteles), praktiline retoorika (Atika kõnemehed) ja komöödia.
Leno Saarniit (avalik haldus) "Õiguskeskse avaliku eetika käsitluse kriitika"
Avaliku halduse kirjandus on eelkõige õiguse ja juhtimisteooriate keskne, millest lähtuvalt on muutunud ka lähenemine avaliku eetika küsimustele. Analüüsides eetilist käitumist, keskenduvad mitmed autorid (nt. Rohr, Bowman jt.) ainult õigusaktide järgimisele, mille läbi võrdsustatakse eetiline käitumine seaduste järgimisega. Seega tekib küsimus eetika ja õiguse vahelise piiri hägustumisest avalikus halduses. Doktoritöö eesmärgiks on antud lähenemise kriitilise analüüsi kaudu välja tuuaeetika ja õiguse vaheline piir ning põhjused selle piiri kadumiseks.
Toivo Aavik (psühholoogia) "Eesti keele väärtuste sõnavara leksikaalne analüüs ja selle struktuuri seotus sotsiaalselt soovitava vastamisega".
Minu doktoriprojekti eesmärgiks on uurida Eesti keelele iseomast väärtusi kirjeldavat sõnavara ja selle struktuuri. Esimese uurimuse tulemusel valmis personaalseid väärtusi mõõtev küsimustik. Selle küsimustiku baasil uurisin ma inimeste vastuseid, kes kandideerisid eksperimentaalses situatsioonis oma unelmate töökohale. Selgus, et nende vastused sellises tingimuses olid tõepoolest mõjutatud egoistlikust ja moralistlikust vastamise kaldest. See tekitab aga kindlasti küsimuse – kuivõrd eetiline on oma unelmate töökohale pääsemiseks sihipäraselt muuta oma vastuseid? Alati on sotsiaalses suhtlemises olukordi, kus me peame teistele avaldama oma väärtusi, hoiakuid ja eelnevat personaalset käitumist. Samas olemasolevad sotsiaalsed normid ei luba meil alati seda ausalt ja siiralt teha, sest teatud juhtudel võiks aus vastus mõjuda inimese mainele kahjulikult (näiteks narkootikumide tarvitamine või joobes auto juhtimine). Seega – ühest küljest on tugev sotsiaalne surve alati ausalt avaldada oma väärtusi, teisalt takistab terve mõistus inimestel seda ka teha. Sel põhjusel võib teatud määr petmist olla isegi kasulik normaalseks sotsiaalseks suhtlemiseks ja ühiskonna sujuvaks toimimiseks.