Eetikakeskuse stipendiaadid 2001/2002
Roomet Jakapi (filosoofia) "Berkeley käsitlus moraalialaste ütluste tähendusest"
Roomet Jakapi (s. 18. aprillil 1973) doktoriväitekirjas "Berkeley, Mysteries, and Meaning: A Critique of the Non-Cognitivist Interpretation" vaadeldakse George Berkeley (1685-1753) panust moraali- ja keelefilosoofiasse. Nimelt püütakse tuua selgust küsimusse, kas Berkeley oli emotivist (mittekognitivist), nagu väidavad mitmed autoriteetsed Berkeley-uurijad. Tekstilise ja kontekstuaalse analüüsi tulemusel jõutakse eitava vastuseni.
Dr Jakapi kaitses edukalt oma väitekirja 26. juulil 2002, oponendiks prof Timo Airaksinen Helsingi Ülikoolist. 5. aprillil 2003 esines dr Jakapi oma väitekirjale tugineva ettekandega konverentsil George Berkeley Conference, Texas A&M Ülikoolis, College Stationis, USAs. Alates 1. märtsist 2003 töötab dr Jakapi TÜ filosoofia osakonnas teadurina. Tema praeguse uurimistöö keskmeks on loomuseadus John Locke’i käsitluses.
Marek Järvik (filosoofia) "Normatiivsus ja tegevus: moraalsete ja legaalsete kohustuste siduvus"
Doktoriprojekt on katse seletada moraalset käitumist. Ülesandeks on tuua välja kõigi moraalsete tegude ühisosa. Selliseid katseid võib filosoofia ajaloost iseenesest arvukalt leida. Ent mitte ainsatki lahendust ei saa lugeda rahuldavaks, sest lisaks väljatoodud ühisosale, peab see olema ka õigustatud. Lähenemise olen rajanud hüpoteesile, et moraalne põhjendamine on liik (muu tegevuse) põhjendamise seas, erinemata struktuuriliselt. Sisulist erinevust tingib valdkond (millega ei määratle moraali piisavalt) ning printsiibid või põhimõtted, mis moraalset otsustamist juhivad. Just viimati mainitud printsiibid ja põhimõtted pakuvad mulle huvi ning neid ma ka uurin.
Taavi Lai (arstiteadus) "Eesti Geenivaramu andmebaasi eetilised printsiibid"
Minu huvi eetika vastu puudutab informeeritud nõusoleku valdkonda. See teema on minu jaoks eriti tähtis minu meditsiinilise tausta ja populatsiooniuuringutega (geneetika) seotud töö tõttu. Võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga on informeeritud nõusolek Eestis küllaltki uus mõiste. Arvestades ka asjaolu, et iga päev toob juurde hulga uusi geneetilisi uuringuid, tekib rohkelt võimalusi üldisteks väärarusaamadeks rahva seas ja ka meditsiiniuuringutele iseomaseid arusaamatusi.
Seetõttu käsitleb minu uurimus Tartu Ülikooli eetikakeskuses kahte üksteisega tihedalt seotud ala. Esiteks on selle eesmärgiks kirjeldada ja hinnata eesti perearstide arvamusi informeeritud nõusoleku kohta ja nende vastavat praktikat. Teiseks keskendun tingimustele, mille alusel kaasatakse inimesi perearstide vahendusel Eesti Geenivaramu projekti. Püüan neid tingimusi hinnata, võrreldes rahvusvaheliselt kättesaadavate informeeritud nõusoleku juhistega.
Kadri Simm (filosoofia) "Sotsiaalne õiglus ning võrdsed võimalused biomeditsiinis"
Kavandatav doktoritöö keskendub sotsiaalse õigluse ning võrdsete võimaluste kontseptsioonide filosoofilisele analüüsile ja rakendusele, kusjuures erilise tähelepanu all on nende baasmõistete rakendamine (bio)meditsiinis. Käsitlen kahtlusi ning probleeme, mis on üles kerkinud seoses uute tehnoloogiate ja uue teadmise võimaliku rakendamisega ühiskonnas. Peamiseks eesmärgiks on selgitada välja, millised on biomeditsiini poolt esitatavad võimalikud väljakutsed ühiskonnas aktsepteeritud õigluspõhimõtetele. Kuidas peaks käituma ühiskond, mille käsutuses on vahendid võrdsuse suurendamiseks ja õigluse paremaks kehtestamiseks? Kas ja kuidas jaotada ümber geneetilist "kapitali", et vähendada kannatusi ja suurendada võrdseid võimalusi? Ühesõnaga – millises suunas võiks areneda nii sotsiaalne õiglus kui ka soov ning vajadus tagada võrdseid võimalusi keskkonnas, kus kehtivat ebavõrdsust on võimalik tasandada senisest oluliselt rohkem?
Ivo Volt (klassikaline filoloogia) "Negatiivsete karakteritüüpide kujutamise leksikaalsed ja semantilised alused kreeka klassikalises kirjanduses ning nende seos kreeka eetikateooria ja tavamoraaliga"
Doktoritöös käsitletakse seda, mida peeti inimese juures taunimisväärseks sotsiaalse suhtlemise erinevatel tasanditel, lähtudes seejuures leksikaal-semantilisest alusest, ent pöörates tähelepanu ka temaatikaga olemuslikult seotud eetilis-filosoofilisele problemaatikale (sh. eetikateooria ja tavamoraali vahekorra küsimused Vana-Kreekas). Analüüsitakse seda, milliste keeleliste ja retooriliste vahenditega inimeste negatiivseid omadusi iseloomustati ja kirjeldati. Käsitluse aluseks on kolm põhilist þanri: filosoofiline proosa (Platon, Aristoteles), praktiline retoorika (Atika kõnemehed) ja komöödia.